Kevadised uudised!

Advertisements

Võta vastu väljakutsed!

Laupäeval, 6ndal veebruaril toimus Eesti Vabaõhumuuseumis üks lahe üritus: Vana maamaja päev. Seal oli nii mõnus, et mul tekib küsimus, kus ma eelmistel kordadel olen olnud?! Kui aus olla, siis vist ühe või teise beebiga kodus, aga seekord viisin nohused lapsed vanavanemate juurde, võtsin (alguses natuke streikiva) mehe kaasa ja seadsin sammud Rocca al Maresse. Sel korral ei saanud sel lihtsal põhjusel puududa, et Salu talu pere oli kutsutud sinna oma maja lugu jutustama.

12646796_631627796976503_6822158122775875509_o
Allikas: EVM Maa-arhitektuuri keskus

Meie sõnum oli lihtne: julge unistada ja võta vastu väljakutsed, mis elul (või vanal majal) sulle pakkuda on!

Ettekande nimeks sai “Kompromisside leidmine Salu talus”, sest midagi keerukat selle vana maja juures on. Meie soov-unelmad on ilusad, aga kuidas päriselt see maja elule aidata, see tekitab juba küsimusi. Ühelt poolt tahaks säilitada vana maja hõngu ja arhitektuuripärandit, teisalt tahaks mugavust ja tänapäevasust ka.

Tuleb tähelepanu juhtida, et Salu talu ei ole kuskilt otsast suvila, vaid me elame siin. (Ka kõige käredama pakasega.) Puudused, mis suvel võivad maaelule idülli lisada, on talvel jõhkraks pinnuks silmas. Näiteks on väga armas augustikuus puupliidil moosi keeta, aga terve talv iga päev elu eest sinna puid loopida ja siis hommikul ikka avastada, et köögis on 4 kraadi… see küll kellegi unistustes kirjas ei olnud.

 

soovid
Üks slaid ettekandest…

 

Peale selle rääkisime, mis teinud oleme ja mida teha unistame. Kuigi ma väga hea esineja ei ole, olen ma õnnelik, et ma ikka aeg-ajalt oma mugavustsoonist välja ronin ja ennast ületan. Need 170 inimest saalis olid toetavad ja mõistsid meie vana-maja-kiiksu. Keegi ei öelnud, et targem on vana lammutada ja uus ehitada.

Peale selle sain “tere” öelda nii mõnelegi blogipidajale ja soetada uusi tutvusi restaureerijate seas. Mida veel ühelt nädalavahetuselt tahta?

Kuna mul on nii hea mees, kes teab, kui väga ma rääkimist kardan, siis ta tuli mind toetama. ABI-elu siiski 😉 Teiste edulugude nägemine tuletas aga talle endale meelde, millise ilusa maamaja poole me püüdleme. Selle motivatsiooni jõul võttis Salu-härra juba järgmisel päeval kempsu lammutamise projekti oma naiselt üle ja tegi ühe õhtuga ruumi palkideni paljaks. Küsis vaid, mida ma kaks päeva seal tegin. Nii et, topelt-edukas nädalavahetus!

Aitäh, Vana maamaja päeva korraldajatele, kuulajatele ja teistele esinejatele! Üks meeldejääv päev Salu talu ajaloos.

signature2

Arheoloogilised kaevamised köögis

Pisike pildirida näitamaks meie suuri edasiminekuid köögis. Esimene pilt on tehtud 2012. aasta augustis, teisel päeval siin majas. Suure kõhuga valmistan meie esimestele talgulistele kokteile. 😀

Vahepeal on aeg muidugi edasi läinud – talgute ja kokteilide osas pole miski muutunud, aga Särasilm saab juba kolmeseks ja mängib oma toas “laamendamist”, jäljendades meie lammutamistöid.

Üleeile lasteaiast tulles oli meil talle varuks veel üks üllatus: tema toast oli kadunud soojamüür ja sealt paistab otse kööki.  Positiivselt võttes on tal nüüd eriti suur lastetuba (42 m2) hiiglasliku sise-liivakastiga. Reaalselt, aga on meil jälle üks tuba elamiskõlbmatu!

Me täpselt ei tea, mis edasi saama hakkab. Aga see on juba pikem jutt…

Munad ja K-K-K

Viimasel ajal on elu järjest ülesmäge läinud, suuremate kordaminekute vahele tuleb ka pisemaid positiivseid üllatusi:

IMG_20150825_141416

Meie üks pruun kana hakkas munele! Esimene muna saime 19. august ja peale seda pole ükski päev vahele jäänud. Nüüd oskame juba öelda, et kodumunadest tehtud omlett maitseb imehästi!

Kanad on vahvad koduloomad, kes toovad rõõmu meile ja tekitavad üksjagu elevust külalistes. Alati tekivad sõpradel samad küsimused, seega vastan neile siin – äkki saan teisi alustavaid kanapidajaid aidata.

Kus kanad elavad?

Meie ehitasime suveks kanadele aediku, millel on osaliselt tuule ja vihma kaitseks kate. Seal on õrs, kus nad öösel magavad ning söögi- ja jooginõud. Teoreetiliselt peaks seal olema ka pesakast, aga selle disaini kallal peame veel natuke vaeva nägema. Viimane lahendus oli liiga kerge – selle keerasid kanaajud pea peale ja kraapisid kõik põhu pesast laiali. Meie “kuut” on Salatin-stiilis, mis tähendab, et tal puudub põhi. Seega saavad kanad murus siblida ja jääb ära puuri puhastamise küsimus. Tuleb vaid aeg-ajalt aedikut edasi nihutada.

Internet on täis õpetusi, kuidas ehitada kanakuut, -traktor vms. (Google’sse või Pinterest’i chicken coop, chicken tractor, poultry pen.) Valikuid on tuhandeid – ka piisavalt lihtsaid, et esimesel suvel proovida, kuidas kanamajandus meeldima hakkab.

Mis neist talvel saab?

Kolivad kasvuhoonesse, kuhu meisterdame neile mingi elamise. Kanad on tegelikult päris visad, peaasi, et neil oleks ligipääs sulanud veele ja toidule.

Kas rebane neid ära ei söö?

Veel ei ole söönud…

Kui me oleme kodus (st 99% ajast), siis laseme hommikul kanad aeda vabalt siblima. Ja nii nad omapäi seiklevad mööda põõsaaluseid, õhtul kutsun nad tagasi aedikusse…

Kuna just täna jooksis rebane aiast läbi, siis on see küllalt õrn teema.

IMG_8538

 

Kas meil kukke pole?

Ei (mitte veel). Max ei soovi, et keegi meid hommikul kell 5 ülesse ajaks (…peale laste).

Kas kanad munevad ka siis, kui kukke pole?

Jah. Kukke läheb vaja vaid viljastatud munade jaoks (kui soovime tibusid saada).

Kui tihti kanad munevad?

Sõltub sordist, aga hea noor munakana annab tavaliselt ühe muna päevas. Vähemalt meie pruun muneja on senini sellist statistikat pakkunud.

Miks osad munad on valged ja osad pruunid?

Sõltub kana sordist. Tegelt on veel helerohelisi, -siniseid, -roosasid ja tumepruune munasid munevaid kanasorte. Tulevikus võtame mõned uhked kanad, et lihavõtete ajal enam munasid värvima ei peaks. 😉

Kas me ostame neile süüa?

Jah ja ei. Me ostsime neile Kiti kanalast suure koti täissööta. Peale selle on maal käsi-peseb-kätt-süsteem, tänu millele oleme tasuta saanud naabritelt koti kuivatatud leiba ja põllumehelt mitu kotti vilja.

Ja muidugi söövad kanad meie toidu ülejääke – komposti enam suurt midagi ei jõuagi. Kompostihunnikust leiavad nad endale veel putukaid ja ussikesi.

 

Kas on veel huvipakkuvaid küsimusi? 🙂